Lesed hävitavad mesilasperesid

Pikaristil elav mesinik Jüri Mäekivi on hädas: sel aastal mingil põhjusel hulgi paljunenud lesed koos tundmatute isenditega hävitavad tema mesilasi. Tundmatute ründajatega on hädas ka mehest kilomeetri kaugusel elav mesinik Aino. Mesinik Jüri Mäekivi kurdab, et leskesid on tarudes tavapärasest lausa kümme korda rohkem ning nende tekitatav kahju suur, sest lesed on nn muidusööjad.

“Ma olen tegelenud mesilastega 1958. aastast alates, aga enne ei ole sellist asja nähtud, et leski on nii palju, et söövad mee ära ja teevad puu tühjaks,” väljendas Mäekivi oma hämmingut.
Leskede ainus ülesanne on emamesilasega lennul paarituda. Nad on isendid, kes ise tööd ei tee, vaid elavad kevadest sügiseni pere kulul. “Nad on umbes nii suured kui neli harilikku mesilast,” ütles mees. Tavaliselt on leskesid ühe puu peale paarsada, aga praegu on neid umbkaudu paar tuhat. Ja kahju, mis lesed mesitarudes tekitavad, on suur.
“Mesilaste tööst ei ole kasu, sest need muidusööjad söövad nende korjatud mee ära,” seletas mesinik. Lisaks tapavad nad mesilaste haude, mistõttu mesilasi enam juurde ei tule ja nad surevad. Mäekivi üritab leskede sissepääsu mesitarusse küll restidega tõkestada, kuid suurt kasu sellest pole.
Ta kuulis leskede rünnakust paar nädalat tagasi naabrinaise käest. “Temal on asi palju hullem. Minul on veel tugevad pered, kes jaksavad võidelda, aga tema võitlus on juba võideldud,” lisas ta.
Naabrinaine Aino on tõesti suures hädas. “Mul ei jää siin mesilastest mitte midagi järele, kahes puus on ainult alles,” ütles ta ohates. “Meie peres on mesilasi 70 aastat peetud, aga sellist asja pole mina varem näinud.”
Leskede tohutu paljunemise põhjust ei oska nad öelda. Samuti ei tea, kust need täpselt tulevad. “Üle metsa tulevad, nii et must parv on näha,” ütles Jüri Mäekivi. Ta pakkus välja, et võib-olla on kuskil vana mahajäetud mesila, kuid seal ei ole ju kedagi, kes neid välja hauks. “Ma olen jälginud. Nad tulevad siis kohale, kui päike hakkab soojalt paistma. Umbes kella viie ajal õhtul lähevad minema,” rääkis mesinik.
Lesed ei ole siiski ainukesed, kes mesilasi hävitavad. Nende hulgas on näha ka väiksemaid putukaid, kelle päritolu teadmata. Aino avaldas arvamust, et tegemist on kusagilt sisse toodud isenditega. “Minu isa rääkis juba sügaval Eesti ajal ameerika mesilastest, kellel ei ole korjenokka ja kes ainult teiste puudest mett korjavad,” meenutas Aino, lisades, et võib-olla on keegi need mesilased endale soetanud.
Ta üritab iga hinna eest oma mesilasi kaitsta. “Ma panin siia ühte lille, mis peaks neid eemale peletama,” ütles naine ja lisas, et mesilased on väga närvilised. “Panen need puud nüüd kaheks päevaks kinni. Panen neile söögi ja joogi sisse, et nad vähegi kosuksid, ja viin nad teise kohta. Mul on ainult kaks puud veel, ma ei usu, et nad sügiseni vastu peavad,” oli Aino nõutu.
Inju küla mesinik ja Eesti Mesinike Liidu liige Maire Valtin ei ole kuulnud, et teistel mesinikel niisugust probleemi esineks. Ta ütles, et leskede rohkusel võib olla mitu põhjust. Üks neist näiteks asjaolu, et mesilasema on vana ja muneb viljastamata mune, millest lesed arenevad.
Võib ka olla, et emaga on midagi juhtunud ja töömesilased hakkavad munema, nende munad on samuti viljastamata. Tänavused ilmadki pole paaritumist soosinud. Looduslikes paikades talvitunud mesilaspered elasid talve hästi üle ning pered arenesid ja sülemlesid kevadel suure kiirusega. Siis läksid ilmad aga jahedaks. Mesilasema ei lenda paarituma, kui sooja pole vähemalt 20 kraadi. Nii võis ka nende paaritumine kehv olla. Samas on kiire sülemlemise tagajärjel sel aastal tavapärasest rohkem noori mesilasemasid.
Eesti Mesinike Seltsi juhatuse liige ja mesinduskonsulent Aivo Sildnik lausus, et kaugelt on olukorda küll keeruline kommenteerida, kuid üks variantidest võib olla see, et noori emasid on palju.
Kuna leskede ülesanne on neid viljastada, otsivad nad lihtsalt sihtmärke. “Selle aasta mesindus ei mahu raamidesse ja on eriline, aga looduses võibki kõike juhtuda,” ütles Sildnik ja lisas, et kirjeldatud probleemil võib olla mitu põhjust ja olukorra hindamiseks peaks asja lähedalt nägema.

 

Maarja-Liis Orgmets

toimetus(at)virumaateataja.ee

teele.yprus(at)ajaleht.ee