Antioksüdandi-rikkaimad on kreeka pähklid

Toimetas Katrin Sak

Pennsylvanias asuva Scrantoni Ülikooli teadlaste hinnangul sisaldavad kreeka pähklid kõikide  pähklite hulgast enim antioksüdante ja inimesed võiksid neid tervisliku dieedi ühe osana senisest palju laialdasemalt tarbida. Saamaks positiivset mõju tervisele, piisab vaid umbes seitsme kreeka pähkli lisamisest oma päevasele toidulauale.
Peotäis kreeka pähkleid sisaldab peaaegu kaks korda samapalju antioksüdante, kui seda on sarnases koguses teistes pähklites. Nimetatud pähklites sisalduvad antioksüdandid on 2-15 korda tugevama toimega kui vitamiin E, mis on tuntud oma tugeva antioksüdantse toime poolest, pakkudes kehale kaitset kahjulike kemikaalide eest haiguste tekke ennetamisel.

On hästi teada, et pähklid iseenesest sisaldavad rohkelt kõrge kvaliteediga valku, vitamiine, mineraale ja kiudaineid. Aastate pikkused uuringud on näidanud, et pähklite regulaarne väikesekoguseline tarbimine alandab südamehaiguste, kindlat tüüpi vähkkasvajate, sapikivide, 2. tüüpi diabeedi ja veel mitmete terviseprobleemide tekkeriski. Antud töö on esimene, kus vaadeldi erinevates pähklites leiduvaid antioksüdantide koguseid ja tüüpe. Uuringu all olid üheksat eri liiki pähklid: kreeka pähklid, mandlid, maapähklid, pistaatsiapähklid, sarapuupähklid, parapähklid, india pähklid, makadaamia pähklid ja pekaanpähklid. Kõige rikkalikumalt neist sisaldasid antioksüdante just kreeka pähklid. Seega peaksid inimesed tervisliku menüü ühe osana kreeka pähkleid senisest palju enam tarbima.

Uuringutulemused avaldati Ameerika Keemiaühingu 241-ndal Rahvuslikul Konverentsil.

Loe lisa: http://www.newkerala.com/news/world/fullnews-177418.html

Allikas: http://teadus.err.ee/artikkel?cat=1&id=4036

 

 

Taruvaik

Taruvaik (proopolis ehk tarupigi) on mesilaste poolt valmistatud värvuselt rohekas, pruunikas või punakas omapärase meeldiva lõhnaga vaigutaoline kleepuv aine.

Koostis

Mesilased valmistavad taruvaiku taimede pungadelt kogutud lähteainetest. Taruvaigu üht koostisosa – palsamit – produtseerivad amm-mesilased õietolmuterade kestadest. Taruvaik koosneb taimsetest valkudest ja palsamitest (50–55%), vahast (30–40%), eeterlikest õlidest (8–10%) ja õietolmust(5–10%). Taruvaigu sulamistemperatuur on 80°C ja erikaal 1,27 g/cm3.

Kasutamine

Mesilased kasutavad taruvaiku kärjekannude puhastamiseks ja desinfitseerimiseks, pragude täitmiseks, lennuava kitsendamiseks ja tarru sattunudkahjurite katmiseks.

Taruvaik on rahvameditsiinis kasutusel kui antibakteriaalne aine. See takistab haigustekitajate arengut, parandab haavu ning leevendab valu. Taruvaiku kasutatakse mitmete tavameditsiini preparaatide valmistamisel. Mööblitööstuses on taruvaik kasutusel lakkide valmistamisel. Taruvaik annab lakile vastupidava läike.

Mesinikud koguvad taruvaiku tarude siseseinte ja raamide ning vaheliistude pealt kraapides. Seda säilitatakse jahedas õhukindlas anumas.

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Taruvaik

Mesilaslangetis ja selle kasutamine

Tervetest mesilasperedest pärit langetise mesilastest saab valmistada ravimeid.

Mesilaslangetis on surnud mesilased taru põhjal. Eristatakse kolmesugust langetist: 1) talvine; 2) kevadsuvine; 3) sügisene, kui mesilastelt on mürk ära võetud. Mesilaste eluiga on suvel mitte üle 35-40 päeva, ületalve elanud mesilastel kuni 9 kuud. Igal mesindussesoonil hukkub peres kuni 0,5 kg mesilasi.

Surnud mesilastes on mitmeid bioloogiliselt aktiivseid aineid, mida kõiki pole veel täielikult uuritudki. Mesilase kehas on olemas mee, õietolmu, toitepiima, taruvaigu, vaha, aminohapete, mineraalainete, fermentide ja hormoonitaoliste ainete jäägid, millel kõigil on inimese jaoks tervendavad omadused.

Talvise ja kevadsuvise langetise mesilastes on olemas ka mesilasmürk. Seni arvati,et see inaktiveerub seedetraktis. 2003. a tehtud uuringutes selgus, et mürk lõhustub seedetraktis osaliselt ning läheb sealt väikeste annustena verre oligopeptiididena. Mesilasmürk on mesilases koos teiste inimestele kasulike ainetega, nagu rasvad, mesi, mistõttu ta võib toimida ka läbi naha ja limaskestade. Langetises olev mürk ei toimi nii, nagu teeb seda mesilase nõelamisel, sest on tasakaalustatud hepariiniga. Mesilasmürk ei allu temperatuuri mõjudele. 60-minutiline töötlus temperatuuril 115 °C kuni -115 °C ei muuda mürgi bioloogilist aktiivsust.

Mesilaste katted ja kehad sisaldavad kasulikke aineid

Mesilaste kitiinsetes katetes on hinnalisi keemilisi aineid – hepariini ja heparinoide. Need suruvad alla põletikunähte, stabiliseerivad vererõhku, parandavad vere koostist ja veresoonte seisundit, tasakaalustavad vere hüübimist, parandavad vere, maksa, südame, neerude tsirkulatsiooni. Hepariinipreparaadid on kallid, sest neid saadakse vähilistelt. Näiteks kõik teavad geeli Lioton-1000, mis sisaldab hepariini ning maksab suhteliselt palju. Mesilaslangetisest saadav hepariin on palju odavam.

Peale hepariini ja heparinoidide sisaldavad mesilaste katted kitosaani, millel on inimestele aine- ja veevahetust reguleeriv, üldtugevdav, endokriin- ja närvisüsteemi reguleeriv toime. Kitosaanil on koos melaniiniga (tume värvaine) kolesterooli alandav toime, nad hoiavad ära ateroskleroosi, rasvumist, seedetrakti haigusi, puhastades seda, ja diabeeti, vähendavad mürkainete imendumist, viivad kehast välja radioaktiivseid aineid ja raskmetallide sooli, soodustavad sarvkesta kasvu, väldivad armide teket ning peatavad verejooksu haavadest.

Mesilastes on olemas nn mesilasrasv, milles on palju küllastumata rasvhappeid ja kolesteroolivabu steriile. Mesilasrasv on kergesti omastatav ega tõsta vere suhkrusisaldust, see vähendab südame-veresoonkonna haigusi, reguleerib vererõhku ja vere hüübimist, vähendab põletiku ohtu, soodustab kahjustatud kudede paranemist.

Mesilaste kehades on veel nn toidukiud, millel on nende seedetraktis sekretoorne ja liigutusfunktsioon. Need vabastavad organismi mürkidest ning ainevahetusjääkidest, liigsest kolesteroolist, kusihappest, raskmetallide sooladest, herbitsiididest, radioaktiivsetest ainetest, alkoholist ja medikamentidest.

Inimeste jaoks on mesilaslangetisest praeguseks välja töötatud üle 10 erineva preparaadi. Toormeks ei sobi nakkushaigustega, parasiitidega kahjustatud, ökoloogiliste mürkidega kokkupuutunud mesilased. Mesilaslangetist on kõige sobivam tarvitada koos ravimtaimedega, ravimitega, köögi- ja puuviljadega.

Ajaloost on teada, et mesilasi koos meega kasutas juba vanarooma arst Galenos paisete ja hambapõletike puhul, juuste kasvu taastamisel. Plinius noorem soovitas tarvitada mesilaste tuhka ja mett silmahaiguste korral ning juuste kasvu tugevdamiseks. Keedetud mesilasi on kasutatud düsenteeria ravis, samuti kuseeritina.

Inglismaa ürikutes 17. sajandist on soovitatud süüa mesilasi koos piima ja veiniga veetõve, podagra, reumatismi vastu, neeru- ja põiekivide väljaajamiseks.

Mesilaslangetist ning mett on pruugitud kõhuvaluhoogude vähendamiseks, haavade, mädanike ja sammaspoole raviks.
Mesilaslangetist võib kasutada mitmel moel: 1) keedisena; 2) hautisena; 3) praetult; 4) viina- või piiritustõmmisena; 5) mesilaste põletamisel saadud tuhka; 6) õlina kreemides.

Järgnevalt toon mesilaslangetise erinevad valmistus- ja kasutusviisid.

Langetise keedis. 10-15 g langetist (1 g langetises on 8-10 mesilast) peenestada, valada peale 0,5 l keeva vett, keeta nõrgal tulel 30-60 minutit. Jahutada toatemperatuurini (1-2 tundi). Kurnata läbi kahekordse marli. Maitse parandamiseks võib lisada 2 sl mett ja 1 tl 10-30%-list taruvaigu piiritustõmmist. Sisse võtta enne sööki 1-2 sl 1-2 korda päevas kuu aja jooksul. Korrata 6 kuu pärast.

Keedis ravib eesnäärme- ja seksuaalhäireid, toimib organismile üldtugevdavalt ja immuunsust parandavalt. Mesilaste nõelamise puhul määrida sellega nõelamiskohta ja võtta ka sisse.

Langetise hautis. 100 g langetisele (ca 1000 mesilast) valada peale kuuma vett (mitte keeva), nii et mesilased oleksid sellega kaetud. Lasta 15 minutit seista. Mass suruda õrnalt läbi kolmekordse marli, panna siis soojana marli või riide vahele ning asetada nahale haige koha peale. Hoida seal jahtumiseni.

Hautis ravib mastiiti, veenilaiendeid, alajäsemete ateroskleroosi, tromboosi, närvihaigusi, migreeni.

Praetud mesilased. 1 tl alles surnud mesilasi praadida 5-6 minutit 50 ml taimeõlis. Jahutada, peenestada ning võtta sisse 1 tl enne sööki piimaga 1-2 kuu jooksul.

Ravib nahahaigusi, lühinägevust, elujõu vähenemist. Elusaid mesilasi saab surmata, kui panna nad 24-36 tunniks sügavkülma.

Langetise tõmmist võib teha piirituse või viinaga. 10-20 g langetist peenestada, valada peale 100 g 70%-list piiritust. Lasta 10-12 päeva seista, loksutades iga päev 10 minutit.

1 sl jahvatatud kuivatatud mesilaste kohta panna 1 klaas viina või 2/3 klaasi konjakit (seisnud üle 5 aasta). Hoida pimedas kohas 14 päeva, loksutades iga päev 5-10 minutit. Kurnata ja võtta 15-20 tilka pärast sööki 1-2 kuu jooksul.

Tõmmis ravib veresoonkonna, neeru-, endokriin- ja närvihaigusi, seksuaalhäireid, frigiidsust ja impotentsi ning ainevahetushaigusi, on vererõhu stabiliseerija.

Elatanud inimesed võiksid kasutada mäluhäirete ja aktiivsuse langemise puhul langetise tõmmist 1 tilk 1 kg kehamassi kohta 1 kord päevas pärast sööki 6-12 kuu jooksul. Mesilaste nõelamise tagajärgede vähendamiseks võtta 40-60 tilka 1 kord päevas 10-15 päeva jooksul.

Kreemi valmistamiseks panna 1 sl mesilaste pulbrit 200 ml kuuma oliiviõlisse ja lasta siis jahtuda. Säilitada külmikus. Määrida haigetele kohtadele. Ravib liigesevaevusi, põletikke, neuroloogilisi ja veresoonte haigusi.

Mesilaste pulbri tegemiseks tuleb mesilased eelnevalt kuivatada temperatuuril 100-115 °C 4-5 tundi 1-1,5 cm paksuse kihina. Seejärel jahutada ja jahvatada.

Seda pulbrit võib sööta ka mesilastele. Katsetes on selgunud, et pulbri või peenestamata mesilaste keedise lisamine suhkrulahusele (1:1) suurendas kinnishaudme hulka ja mesilaste arvukust. Suhkrulahusele lisamiseks võtta 3-4 sl peenestatud või 7-8 sl peenestamata mesilasi, keeta 1 l vees 45-60 minutit, kurnata läbi kahekordse marli. Suhkru ja kurnatise vahekord on 1:1. Sööta mesilastele 0,5 l kaupa kahe nädala jooksul. Järelejäänud mesilased on väga hea väetis toalilledele. Mulda võib panna 2-3 g ehk 20-40 mesilast.

Mesilaste tuha valmistamiseks panna mesilased 1-1,5 tunniks muhvelahju 300 °C juurde. Kodustes oludes asetada nad metallnõusse (laius 10 cm, pikkus 15 cm, kõrgus 8 cm). Peale panna 4-5 avaga kaas. Augud teha ka anuma ülemistesse äärtesse. Nõu lükata ahju pärast kütmist. Saadud tuhk säilib aastaid.

Tuhast teha vesilahus, milles on 8-10 g tuhka, 3-4 tilka kontsentreeritud äädikhapet ja 1 l vett. Loksutada. Lahusel on meeldiv magus maitse ning mesilaste jaoks sobiv mikroelementide koostis. Sellega pritsida kärgi või sööta seda suhkrulahusena mesilastele (1:1).

Mesilastest valmistatud piiritustõmmist (1:10) on antud noorveistele 1 kord päevas 0,5 ml 1 kg kehamassi kohta. Paranesid kõik vere näitajad, suurenes haigustele vastupanuvõime ning haigestunud loomad tervenesid kiiresti.

Kokkuvõttes võib öelda, et tervetest mesilasperedest pärit olevaid langetise mesilasi ei tohiks ära visata ega põletada, vaid nendest saab valmistada inimesele vajalikke bioaktiivseid aineid sisaldavaid ravimeid. Silmas peab aga pidama, et kui varroatoosi on ravitud keemiliste preparaatidega, siis selline talvine langetis rohtude tegemiseks ei sobi. Kui on soov saada ökoloogiliselt puhtaid mesilasi, tuleks need suvisel ajal võtta tarust ning surmata sügavkülmas.

Mesilaslangetist kasutatakse järgmiste haiguste puhul:

1) südamehaigused (stenokardia, südameskleroos, müokardi infarkt);
2) veresoonkonna haigused (veenilaiendid, artriit, tromboosi oht);
3) neeruhaigused (nefriit, neerukivid);
4) eesnäärmehaigused (adenoom, prostatiit);
5) endokriinsed e sisenõristusnäärmete haigused (kilpnäärme, neerupealiste ja suguelundite häired);
6) mädased protsessid (mastiit, furunkuloos) ja põletikud;
7) närvihaigused (epilepsia, asteenia, krambid);
8) vererõhuhaigused (hüpertoonia) ja asteenia;
9) naha-, lihase-, liigese- ja hambahaigused;
10) parandab mälu, kuulmist ja nägemist;
11) suurendab füüsilist ja vaimset töövõimet;
12) pidurdab vananemist;
13) surub alla vähkkasvajaid.

Ilme Nõmmisto, Maaleht , 05. mai 2008